Ajaloost
Raja talu asub Kanassaare külas, ajaloolise Võrumaa Räpina kihelkonnas. Talukoht, mis on olnud ka tuntud kui Raja-Siila, on viiendat põlve Siilabergide valduseks. Raja piirneb ühelt poolt Põlva-Räpina maantee ja teisalt omaaegse Räpina kihelkonna ja Toolamaa mõisa piiriga. Asukoha järgi pandud nimi – Raja – viitab sellele piirile. Talukoht asutati 1885. aastal Toolamaa mõisa renditaluna Raja 49b, mis oli eraldatud Lillimäe (Lillemäe) talu maadest (49a).
Johann Siilaberg sündis 1845. aastal Moostes (Hirmukülas/Hirmokülas). Tema isa Peeter Siilaberg (Siila Hanso Peeter) suri 1850. aastal vaid 33-aastaselt. Temast jäid maha lesk Hels (31a) ja lapsed Juhan (Johann) (5a), Liis (9a) ja Ann (1a). 1867. aastal abiellus Johann Ann Pladoga. Nende seitse last sünnivad Moostes, enne Rajale asumist: Jaan (1867), Joosep (1870), Peeter (1871), Mari (1873), Gustav (1875), Leena (1879), Paul (1888). Poeg Gustav võeti 1897. aastal tsaariarmee nekrutiks, ta suri teenistuses 1900. aastal. Tema vennad nimetasid Gustavi mälestuseks ühe oma poegadest „Gustaviks”. Selliseid „Gustaveid” oli kolm. Johanni naine Ann Siilaberg sureb 1904. aastal, samal päeval (28.02) Johanni õe Ann Hindriksoniga. Võib oletada, et tegemist oli õnnetusega. Sellest ajast on nende pere hauaplats keset Põlva kalmistut, otse kabeli kõrval.
Johanni pojad ja nende lapsed eestistasid aastatel 1935-1937 perekonnanime „Siilaberg” kuuel korral ja viiel erineval kujul. Perekonnanime ei eestistanud vaid Peeter Siilabergi järglased, kellest see on ka jätkunud. Kõik elusolevad Siilabergi suguvõsa liikmed, k.a nime eestistanud, on seega Johann Siilabergi järglased.
Raja talu valduste teises jaos oli maatükk nimega „Säitsmemaa” (kehtib ametliku kohanimena tänini), mis sai tõenäoliselt selle nime Johanni seitsme lapse järgi.
Johanni poeg Joosep Siilaberg abiellus 35-aastaselt 1895. aastal Kanassaare (nr 52) talu peretütre Mari Ootsinguga. Tähelepanuväärne on, et see oli samal aastal, mil Johanni pere Raja rendile võttis. 1898. aastal ostis Joosep koos isa Johanniga Raja välja. 1910. aastal kolib aga Joosepi pere Rajalt naabertallu Tsipale (Zipale). Järgmisel aastal sai seetõttu Raja peremeheks Joosepi noorem vend Peeter Siilaberg.
Joosepil ja Maril oli viis poega, Daniel (1897), Eduard (1899), Gustav (1903), Arnold-Julius (1906), Karl (1909) – kõik sündinud Rajal. 1935. aastal eestistas pere nime „Sillamäeks“. Tsipal elavad tänaseni Gustav Sillamäe järeltulijad. 2003. aastal suri Joosepi poegadest viimasena kõrges vanuses kirikuõpetaja Karl Sillamäe.
Siila soo, ühes vanade turbavõtukohtadega, on märgitud ka kaasaegsele kaardile. See on puisraba fragmentidega rabamets Labassaare soo idaosas, kokku 107 ha. Puude vanus on vahemikus 30-100 a. Sood on meenutanud sealkandis elanud inimesed. Katkend Uma Lehes (18.02.2016) ilmunud Labassaare küla endise elaniku Elsa Polli mälestustest: „…Tagasi oli lastu Laanõküläst Kotisse alt läbi suurõ Siilabergi suu ja Mango maa Kanassaarõ koorõjaama mano vällä…” . Uma Lehe veergudel (08.02.2011) on Siilabergi sood mälestustes nimetanud ka Volli Ämarik Räpinast: „…Siilabergi suu ja riigimõtsa vaihõl oli üts illos neläkandilinõ maatükk (6,2 ha) ja ku mu esä sinnä 1930 . aastagal põhitalost elämä tuli, sõs nakati õkva ehitämä…” .
Rahvapärimuse kohaselt asub Labassaare soos suur kivi, mida kutsutakse Vanapagana lingukiviks. Vanapagan läinud kord hingi varastama. Olnud täiskuu aeg ja kuu paistnud väga heledasti. Vanapaganal läinud hing täis, et inimesed teda vast näevad. Ta võtnud põllult suure kivi ja pani lingu peale. Keerutas paar korda ümber pea ja viskas. Kivi lendas kuni pilvedeni ja kukkus kaugele Labassaare soo peale. Vanapagan nägi, et kuu mahaviskamisest midagi välja ei tule ja et kuu ikka veel paistis, läks ta ära oma koopasse.
Moostest pärit kirjanik Jaan Vahtra (1882-1947) Raja talu paikkonnast, Kauksi perivallast:
„Kauksi perivald? Kas teab küll keegi, kus asub too kummaline maanurk?! Seal laiuvad sood ja sookesed, mille vahel põlluribad, tihti kivised ja kändlikud, täis soiseid lompe ja mätasmaad. Seal, neil soil, näed ainult madalaid kägarmände ja äärel kärakkoorelisi sookaski lõpmatult levivate kadakate meres, mis pruunrohelise pärjana palistab kehvi nurmi ja nurmekesi. Kauksi-Perivald – See on Mooste valla viimane sopp terava kolmnurgana Koiola ja Toolamaa valla vahel, Põlva ja Räpina kihelkonna piiril. Kauksi-Perivald – see on kord olnud suure Mooste mõisa tagamaa, mis hiljem anti rendimaana välja, mõisa renditaludena, mille rendilepingus leidus veel aastat kümmekond tagasi [s.o 20. sajandi algul] punkt, mis rentnikku kohustas tegema mõisasse teopäevi sõnnikuveo, heinateo ja rukkilõikuse ajal. Elasid neis renditaludes rentnikud, pidades maad mõisa poolt ettekirjutatud reeglite järgi, võideldes kivide ja kändudega, soosoppide ja sammalmätastega.
Pidi olema tööjõudu, et selles raskes võitluses seal püsida, sest raharent mõisasse oli küllalt ränk ja tööpäevad tuli paratamatult teha veel peale selle. Kaugel linnadest ja ka kirikutest asub Kauksi-Perivald, isegi ligema koolimaja juurde on mõni hea verst. Ei ulatunud sinna teateid maailmaelust, ei ulatunudki naljalt keegi võõras sinna, sest raske oli maanteelt pääseda sinna soosoppidesse.
Oli maanurk, kus veel vanapaganat nähti, ja pealegi päise päeva ajal, ning öösiti kolasid taludes vaimud. Aga oli ka niisuguseid talusid, kus paluti Jumalat ööd ja päevad, kuni hullustuseni.”
Jaan Vahtra. Minu lapsepõlve kodud. Eesti Raamat: Tallinn, 1982. Lk 85–86.
Talumaa paiknes kahes jaos: esialgne väiksem osa on säilinud tänaseni, suurem valdus koosnes peamiselt metsast, turbarabast ja soost.
1911. aastal sai talu peremeheks Johanni poeg Peeter Siilaberg (1871-1939). Toonase kinkelepingu kohaselt andsid „Johann Peetri poeg Siilaberg ja Joosep Johanni poeg Siilaberg üle oma omandiõigused Raja kinnistule, maale maksumusega 14 taalrit 666/112 krossi, pindalaga 22,99 dessatiini head ja 125,90 dessatiini kehva maad”. Peeter kohustus isa Johanni hoidma enda juures täielikul tasuta ülalpidamisel kuni tema surmani. Samuti polnud Peetril õigust isa loata talu müüa, võõrandada ega võlaga koormata. Ühtlasi on talu kinkelepingus kinnitatud, et „läbirääkinud pooled teatavad puhta südametunnistuse juures, et selles lepingus määratud talu ja selle juurde kuuluva inventari hind pole välja mõeldud, vaid tõepoolest leppeline”.
1915. aastal abiellus 44-aastane Peeter Siilaberg Emilie-Rosalie Kuninguga (1883-1962), kes tuli Rajale koos pisipoeg Albertiga. Naist kutsuti pereringis ja tuttavate poolt lihtsalt „Emmiks” või „Miiliks”. Rajal elasid endiselt ka vanaperemees Johann ja Peetri noorem õde Mari. Marile sündis 1909. aastal vallastütar Linda Johanna. Pärast Peetri pere loomist kolivad Johann ja Mari koos Linda Johannaga 1916. aastal Raja valduste kaugemasse nurka, Siila soo serval asuvale Hundisaarele (Labassaare külas).
Ajad olid keerulised: Esimesele maailmasõjale (1914-1918) järgnes Eesti Vabadussõda (1918-1920). Raskused viisid selleni, et 1920. a juulis algatas Liiwimaa Mõisate Krediitselts tasumata laenumaksete tõttu Raja talu sundmüügi. Talu väärtuseks hinnati 2 500 marka. Muid võlgu peremees Peeter Siilabergil polnud. Ometi suudeti 1921. a jaanuaris Raja sundmüügist päästa „wõlgnevate interesside täielise äramaksmise tagajärjel”.
Johann Siilaberg suri 1932. aasta 10. aprillil 87-aastaselt.
1939. aasta riikliku põllumajandusloenduse talundilehe andmetel oli Raja talu suuruseks 150,3 hektarit. Sellest põllu- ja aiamaad 18,92 ha ehk kõigest 13%. Peamiselt kasvatati talus kaera ja rukist, kuid ka nisu ja tatart. Kasvatati ka lina, kartulit ja muud köögivilja. 1906. aasta andmetega võrreldes oli talu põllumaa suurenenud 4,75 hektari võrra. Põllutöömasinatest olid talus ühesahaline ader, vedruäke, niidumasin, linaseemne sortimis- ja puhastamismasin, linamasin. 5-toalise elumaja vanuseks oli märgitud 35 aastat, ehitatud seega tänaseni säilunud kujul 1904. aastal. Kokku oli 6 taluhoonet. Talul on olnud puuviljaed, kus kasvas 12 õunapuud, karusmarja- ja punasõstrapõõsaid. Loomadest oli 2 hobust, 6 veist, 4 lüpsilehma (päevane piimatoodang 30 kg) ja 3 lammast, lisaks 4 kana ja kukk. Talu on müünud vasikaid, veiseid ja sigu, lisaks lina ja piima. Metsa pole müüdud. Majandusmetsa oli kokku 2,04 hektarit, sellest männik 1,39 ha ja lehtpuumets 0,65 ha. Talus elasid: Peeter Siilaberg (67a, perekonnapea), Emmi (Emilie-Rosalie) Siilaberg (56a, perenaine), Elmar Siilaberg (24a, poeg, põllutööline), Minna Siilaberg (19a, tütar, põllutööline), Kusta (Gustav) Siilaberg (18a, poeg, põllutööline), Laine (Laine-Elfriede) Siilaberg (15a, tütar, karjane). Peremees Peeter Siilaberg on talundilehe andmeil iseseisvalt talu pidanud 30 aastat, koolihariduse saanud Võuküla algkoolis, talupidajamist on õppinud „teenijana võeras talus”.
Peeter Siilaberg suri 68-aastaselt 14. oktoobril 1939. aastal.
Johanni noorim laps Paul Siilaberg (1888-1940) oli ainus, kes sai ülikoolihariduse. Ta õppis Räpina kihelkonnakoolis ja seejärel Tartu Ülikooli veterinaaria instituudis loomaarstiks. Pärast ülikooli lõpetamist oli Paul lühemat aega ametis Pihkvas, kuid alates 1912. aastast elas ja töötas Rakveres velskrina ning velsker-asjaajajana linna tapamajas. Huvitaval kombel on Pauli pereliikmed nimetatud Toolamaa valla nimejuhataja andmetel 1914. aastal taas Raja elanike hulgas: „Johanni poeg Paul Siilaberg (1888), tema abikaasa Emilie-Rosalie (1888) ja nende tütar Elfriede (1912)“. Ilmselt ei läinud algus Rakveres lihtsalt. Tallinna Teataja avaldas 8. veebruaril 1914 lakoonilise teate, et Rakvere maakonna loomaarst Siilaberg on 1. veebruarist ametist vabastatud.
Paul Siilabergi 20. ametijuubeli puhul Virumaa Teatajas 22. märtsil 1932 avaldatud õnnitluses on muuhulgas nimetatud, et „oma praegusel kohal on ta tuntud korraliku ja kohusetruu ametnikuna, kes kogu aja olnud töös ja pole isegi võimalusi leidnud korralise puhkuse kasutamiseks.”. Lisaks oli Paul ühiskondlikult aktiivne linnakodanik, ta oli liikmeks Rakvere Ühispanga nõukogus ja juhatuses, käsitööliste seltsi juhatuses, majaomanike seltsis, Kaitseliidus, Rakvere linnateenistujate ühingus jne. Palulil ja Emiliel (n Paap; 1881-1948) oli kaks tütart: Elfriede ja Leida (1914). 1937. aastal eestistas Paul Siilabergi pere oma nime „Sillametsaks”.
Elfriede Siilaberg (1912-1967) õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja kuulus korporatsiooni Filiae Patriae. Tartus abiellus ta 1934. aastal Toivo Maimuga. 1941. aastal Toivo küüditati ja ilmselt hukkus Siberis. Elfriede pages koos tütar Sirje (1936-2003) ja ämmaga 1944. aastal Saksamaale, kust nad emigreerusid 1940ndate lõpus Ameerikasse. Sirje abiellus 1955. aastal Roger Khuliga (lahutasid 70ndate alguses), neil oli kuus last: Peter Jon (1957), Jeff Eric (1960), Stephen (1961), Rodger II (1971), Christopher (1955) ja Maia Jane (1964). Kõik nad on teadlikud oma Eesti juurtest. Christopher Khul kirjutab luuletuses „Family Voices” (raamatust „Blood and Bone, River and Stone”, 2006) oma emast ja vanaemast: „I´m Elfriede, born 1912, Rakvere, Estonia / Sirje, her daughter, born 1936, Tartu / Our husband and father taken from us / in 1941, and we taken to the camps but surviving -“
Pärast Peeter Siilabergi peremeheks saamist ja pere loomist kolivad vanaperemees Johann ja tütar Mari koos tütretütar Linda Johannaga 1916. aastal Raja valduste kaugemasse nurka, Siila soo serval asuvale Hundisaarele. Sinna ehitatakse väike tare, järgmise kümne aasta jooksul lisanduvad laut, küün ja saun. Peeter jätkas ka seal isa ülalpidamist, vastavalt talu kinkelepingu tingimustele.
Hundissaare asub Labassaare külas, mis liideti 1970ndatel Kanassaare külaga. Tänaseks praktiliselt hävinud külakant on riiklik pärandkultuuri objekt, kus omal ajal oli seitse talukohta. Neist viimasena jäigi kasutusse Hundisaare. Teistest kohtadest on osaliselt säilinud erinevate hoonete varemed ja asemed, kaevukohad, viljapuuaiad.
1926. aasta 20. septembril esitas Mari Siilaberg Toolamaa vallale taotluse, milles soovis Hundisaare Raja maadest eraldamist. Oma taotlust põhjendas ta järgmiselt (kirjaviis muutmata): „Raja talu omanik Peter Siilaberg on minu vend ja isa korralduste järele oli wend kohustatud minule see mainitud maatükk andma ilma tasuta osajaoks. See minu kasutada maa ei ole mitte Raja talu küljest eraldatud ja ei ole ka seni minu nime peale kinnitatud. Sellepärast palun nimetatud komisjoni korraldus teha, see minu käes kasutada olev kolme vakkamaa maa Raja talu maast eraldada ja minu nimel kreposteerida säädusliku tasu eest. Peaks talu omanikuga mingisugust waidlemist ette tulema see minu kasutada oleva maa kohta, siis saan tunnistajaid üles anda, kes asja wõivad selgitada“. Toolamaa valla kohaliku korralduskomisjoni istungil 28. mail 1927 (esimesele istungile sama aasta jaanuaris Peeter ei ilmunud) seletas Mari Siilaberg, et temale on isa testamendiga 1 vakamaa maad ilma tasuta kasutada ja selle maa peal on temal omad hooned. Käesoleval ajal olevat tal 2 vakamaad põldu. Peeter Siilaberg nõustus, et Maril on oma maja ja tema kasutada on nimetatud suuruses maa. Maakasutaja Mari Siilaberg ja maaomanik Peeter Siilaberg leppisid kokku, et Peeter annab oma talust Marile tema poolt kasutatava 2 vakamaad põldu 50 aasta (1. maini 1977) peale kasutada 5-kroonise aastarendi eest. 1927. aastal toimus ka Hundisaare hoonete hindamine (Toolamaa valla kinnisvara hindamise komisjoni poolt), mille kohaselt oli kahetoalise, ümarpalkidest ja laastukatusega, elamu väärtuseks 2 400 marka (teisi hooned pole nimetatud ega hinnatud). Hindamislehe ärakirja kättesaamist kinnitaval kviitungil on Mari Siilabergi allkiri. 1934. aastaks oli Hundisaare mõõdistatud ja krunt kaardistatud ning Võru maakorralduse komisjon kinnitas nimetatud otsuse, täpsustades Mari Siilabergile renditud „Hundisaare” suurusena 0,74 ha.
1932. aastal abiellub Mari Siilabergi tütar Linda Johanna (1909-1985) Oskar-Johannes Menninguga (1909-1985). Menningud elasid Raja naabertalus, Liivaaugul. Oskar-Johannes kolib naise juurde Hundisaarele. Linda Johannale ja Oskar-Johannesele sündis kuus last: Jüri, Aino, Arnold, Otto, Maie, Rein.
Johann, Mari ja Linda Johanna polnud Labassaare ainsad Siilabergid. Saatuse keerdkäikude tulemusena kohtusid 1930ndatel Labassaare sookülas, Raja talu tagamaadel, viimastena allesjäänud Siilabergi nimeliinid, mis sajandi eest olid lahknenud. 1930ndate lõpust on teada, et Labassaares elas Paul Palkov (1895-1942) koos Ida Siilabergi (1897-1969) ja tema poja Heino-Endel Siilabergiga, kes oli sündinud samas külas 1937. aastal. Ida ja Heino-Endel esindasid Siilabergide sugupuu haru, mis oli lahknenud juba Siila Hansu ehk Hans Siilabergi (1769-1840) – esimese perekonnanime saanu – lastest: Johann oli Siila Hansu poja Peetri (1817-1850) poeg, Ida oli Siila Hansu poja Taanieli (1827-1891) poja Mihkli tütar. Seega oli Ida Johann Siilabergi onupoja tütar. Põlva kalmistu kabeli ees, Johanni kalmu lähikonnas, on Taanieli poegade hauaplats. Ida on maetud Võisiku hooldekodu kalmistule Kuningamäel, Põltsamaa veeres. Ta suri 72-aastaselt 1969. aasta jaanuaris Võisiku invaliididekodus. Personaaltoimiku andmetele tal lähisugulasi polnud. Heino-Endel suri vaid 48-aastaselt 1985. aasta augustis Rapla rajoonis Märjamaa külanõukogus. Siila Hansu Taanieli nimeliin hääbus, kuid Siila Hansu Peetri oma püsib tänini.
1940. aasta juunis algas Nõukogude okupatsioon. Maaomanikelt võeti õigusvastaselt kogu maa, mis ületas 30 hektarit, nii ka Raja talult.
1947. aasta 25. aprillil anti Peeter Siilabergi lesk Emilie Siilabergile Võrumaa Täitevkomitee otsusel „Akt nr 226. Talupidajatele maa põliseks pidamiseks kinnistamise kohta”. Selle objektiks oli märgitud „Raja talu nr 49b, mis koosneb kahest lahusmaatükist 29,50 ha suuruses”. Seegi okupatsioonivõimu otsus oli õigusetu, kuid tõendas, et 1940. aasta „maareform” viis talu maadest tervelt 120 hektarit.
1949. aastal sundkollektiviseeriti Raja lõplikult. Mooste valla Täitevkomiteele adresseeritud „avalduses” on kirjas, et allesjäänud 29 hektarist oli põllumaad 14,5 ha ja karjamaad 2,5 ha, ülejäänud oli „kõlbmata maa”. Loomadest peeti talus hobust, mullikat ja kahte lehma. Põllutöö-masinatest oli, võrreldes 1939. aastaga, säilinud vaid niiduk, lisaks adrad-äkked, vanker ja regi. Rajal elas Emilie Siilaberg poeg Gustavi ja tütar Lainega. Laine abiellus 1955. aastal Richard Klausiga, koos kahe pojaga elas nendegi pere Rajal edasi.
Emilie Siilaberg suri 1962. aasta 4. aprillil 79-aastaselt. Gustav abiellus ema surma aastal Juta Ritsmanniga. Laine pere kolis 1970. aastal Rajalt Järvekülla, Kasesalule.
1970. aasta novembris alustatud majatoimiku kohaselt on Raja talu ainsateks elanikeks Gustav ja Juta Siilaberg. Tegemist on „kolhoosnike” majapidamisega. Gustav on „Sõpruse” kolhoosi põllutööline ja Juta Kanassaare piimapunktis piima vastuvõtja. Maad on kõigest 0,62 ha, millest ehitiste all 0,02 ha. Viimastest on nimetatud elumaja, ait, laut. Elamu on registreeritud Gustav Siilabergi nimele „Mooste külanõukogu täitevkomitee 25.11.1970 otsuse nr 19 alusel”. 1971. aastal valmisid uus saun ja laut. Peeti lambaid, lehmi ja kanu.
Foto all vasakus nurgas on nähtav ka omaaegne Kanassaare liivakarjäär. Tänapäeval on sellest metsas säilinud vaid sügavad augud.
Aastatel 1991-1998 tagastati Raja talu õigusvastaselt võõrandatud vara ja maad (151,51 ha) viimase õigusjärgse peremehe Peeter Siilabergi pereliikmetele ja nende järeltulijatele, kes seda taotlesid. Poeg Gustav Siilabergile tagastati talumaad 34,06 hektari ulatuses. Ülejäänud maade ja muu vara eest maksis Eesti Vabariik talle ning teistele taotlejatele, kes olid selleks õigustatud, kompensatsiooni.
Gustav Siilaberg suri 1998. aasta 19. aprillil 77-aastaselt. Talu päris tema lesk Juta Siilaberg. 2005. aastal müüs ta viimase osa (22,47 ha) talumaade säilinud teisest jaost. Müüdud maatükk oli Säitsmemaa, nimetatud esimese peremehe Johann Siilabergi seitsme lapse järgi. Talust jäi esialgne põlisvaldus 1885. aasta piirides. Juta Siilaberg suri 5. detsembril 2022 88-aastaselt.
2021. aastast on Raja peremeheks Tarvo Siilaberg, viimase sõjaeelse peremehe Peeter Siilabergi vanima poja Elmar Siilabergi (1915-1976) pojapoeg.
